31.7.17

Ühest teatavast vabadusest 2. Laigitavuspõhimõttest

Tegin hiljuti mõned Facebooki-postitused, mis olid mõnes mõttes katsed, n-ö retseptsiooni-õrritused. Need polnud provokatsioonid, vaid pigem teadlikud üritused postitada midagi, mis oleks Facebooki tavalisse laigitavus-mustrisse raskesti paigutatavad. Sest mulle näib, et Facebook on tegelikult suurepärane mudel selle kohta, milliste hädade käes praegu avaliku diskussiooni ruum vaevleb.
Esimene postitus oli lõik Tõnu Õnnepalu sõpruse-teemalisest (ja Agambeni esseest „Sõber” tõukuvast) kirjutisest „Tabamatu substants” (Vikerkaar 2012/1-2):
"Mitte miski pole rohkem määrinud ja tuhmistanud sõpruse ideed, nägu, sõpruse eidos’t, kui 20. sajandi nõndanimetatud seksuaalvähemuste (see on küll väga hiline nimetus) vabadusliikumine. Nagu sallivusetaotlused ikka, on see tohutult suurendanud sallimatust. Sest on teritanud pilku, sest on pannud kuradit nägema, kuradit eristama, defineerima igal pool. Sõprus on olemuslikult kaotanud süütuse ja see on peamine põhjus, miks temast ei saa enam rääkida, nii nagu ta on. Otsekohe on see mingi amitié particulier, see tähendab, mingi greek love, mingi pedede värk. Või siis pole jälle midagi. Lihtsalt partnerlus, huvile ja vastastikusele kasule rajatud suhe. Eeros on sõpruse kõige kiivamalt kaitstud saladus. Ja õigusega kaitstud. Sest ta on üks neist, mille reetmine on sõpruse lõpp. Ja reetmine tähendab siin nii eitamist kui ka realiseerimist. Sõprus on kitsas rada. Ometi on sellel püsinud tuhanded. Järelikult pole ta nii kitsas midagi. Aga ta on rada, mille kirjeldamiseks ei paindu ei meie kirjanduslik, religioosne, psühholoogiline ega moraalne traditsioon. Ta pole kirjeldatav ei seksuaalsetes ega aseksuaalsetes terminites, sest mõlemad on ekslikud, on kastreerivad. Teisi termineid aga justkui pole. Ja siis nii jääbki. Praegu vähemalt."
See on huvitav mõttekäik, millega ei pea tingimata nõustuma, kuid sõpruse kui teatava mitte-erootilise eerose määratlus on igal juhul midagi, mis mõjub väga täpselt, samuti see, kuidas teatav seksuaalsuse ülesäritus meie ühiskonnas selles suhtes paistab. (Õnnepalu räägib konkreetselt seksuaalvähemuste teema aktuaalsena püsimisest, kuid sama hästi võiks rääkida ka sellest, kuidas Ameerikas on laste kallistamine perekonda mitte kuuluva täiskasvanud tuttava poolt peaaegu tabu, või sellest, kuidas ma ise sain oma 1. klassi 1. septembril teada, et tüdrukust sõbral käest kinni võtmine on midagi kahemõttelist – kui olin aktuserongkäigus paari võtnud lasteaiast tuttava plika ning mu värsked klassivennad itsitama pistsid.)
Õnnepalu juttu komplitseerib muidugi see, et ta on ju meie esimene „gay-kirjanik” (loomulikult reageerisidki mõned mu FB-sõbrad, öeldes, et tegu on kummalise kappi tagasi igatsemisega või oma seksuaalsuse represseerimisega).
Aga kui see paigutada Facebooki laikimisloogika konteksti, muutub asi veel komplitseeritumaks – sest enne, kui lugeja jõuab otsustuseni, kas see on huvitav mõttekäik, laseb ta selle läbi filtrist „kas ma võtan oma reaktsiooniga seisukoha seksuaalvähemuste õiguste või vähemasti sallivuspõhimõtte suhtes”? Ometi ei tee seda Õnnepalu isegi, sest oma jutus ei anna ta sellele ühemõttelist poolt- või vastu-hinnangut, vaid osutab lihtsalt sellele, et kõigel on oma hind; kui seksuaalvähemuste õiguste hinnaks on ühe teatava sõprusetaju kaotsiminek, siis nii lihtsalt on.
Muidugi on võimalik kogu tekstist välja lugeda ka õigustus sellele, et tolerantsusliikumine ongi kurjast, kuna tekitab intolerantsi juurde; see vaatepunkt jätab muidugi tähele panemata, et seegi on asjade loomulik dialektika, kuna igasugune vabanemispüüd toob kaasa vastusurve – kuid ta pole selles vastusurves süüdi, ta lihtsalt eksplitseerib selle, mis seni oli implitsiitsuses maganud.
Mis muidugi on minu jaoks põhiline: kuidas see n-ö laigitavus-muster kutsub esile selle, et asi nihkub binaarsesse kas-üks-või-teine režiimi: kas ma olen nõus või mitte? Üks FB-sõber kirjutaski postituse alla naljatoonil „Mitte miski? Isegi mitte feisspukk?”, kuid tegelikult peitub siin sügav tõde – sõpruse asemel loob facebooklik laigitavuspõhimõte pigem poolt-oleku ja vastu-oleku kumulatsioone, teatavat binaarset kambavaimu. Ja mulle näib, et see on laienenud kogu avaliku diskussiooni väljale – vaidluste keskmeks pole mitte subtiilne tõde ise, vaid selektsioon, „kes on minu inimene?”


Pisut hiljem postitasin ühe lihtsa senryu:

eestlane olla
on lihtne - muudkui ole,
kui ainult tahad

Esialgne impulss oli tegelikult reaktsioon rahvuslaste krambile, otsekui oleks eestlaseks olek miski, mida tuleb eriliselt kultiveerida ning ohtude ja auhaavamiste eest kaitsta – otsekui polekski see midagi endastmõistetavat, et kui oled sündinud või lülitunud eesti kultuurikeskkonda ja selles osaled, siis sellest piisabki, juba oledki eestlane; või veel lihtsam, kui oled Eesti riigi kodanik, siis juba oledki eestlane.
Muidugi see kõik ei paista sellest kolmikvärsist kätte, see mõjub lihtsuse rüüsse maskeeritud patriootliku pateetikana, umbes nagu Jaan Tätte laul laulupeol.
Kui olin lasknud sellele nelja tunni jooksul ligi 50 laiki (ja mõned skeptilised kommentaarid) koguneda, lisasin teise:

lätlane olla
on lihtne - muudkui ole,
kui ainult tahad


Üksikuna mõjub see mingi naljana. Aga kui kujutleda eesti rahvusluse-diskurssi nii, et „Eesti” oleks kõikjal asendatud „Lätiga”, siis oleme astunud just teatavasse vahealasse: alles siis, kui suudame tajuda, et eestlus on midagi sama mitteparatamatut ja sattumuslikku nagu lätlaseks olek, suudame selle oma identsuse vabastada sunduslikkusest ja selle omaks võtta vaba loominguna. See ei tähenda eestaseks oleku eitust, vastupidi, see tähendab võimalust olla eestlane nii, et keegi ei ütle mulle ette, mida eestlane olla tähendama peab.
Oma etnilise kuuluvuse võib politiseerida – ja seda annab teha mitmel viisil. Rahvuslik identiteet on ju algselt üks emantsipeerumise vahend – võimalus olla keegi, kes pole enam määratletud mingi feodaalse alluvussuhte kaudu, vaid võrdväärse subjektina, suveräänse rahva liikmena. Ses mõttes on rahvuslus algselt midagi üsna sarnast soolise või seksuaalsättumusliku võrdõiguslusega. See on võimalus valida endale teatavat liiki vabadus. Teine politiseerimise viis on see, kui too vabadusevõimalus muudetakse piiravaks, välistavaks ja sunduslikuks; siis on ta oma algse ideega vastuollu sattunud, puitunud, inertseks muutunud. Samamoodi võib olla ka soolisuse või seksuaalse identiteedi politiseerimisega – see saab olla nii vabastav kui represseeriv. Öelda, et gay ei tohi olla skeptiline seksuaalvähemuste võrdõiguslusliikumise suhtes, võib viia millegi analoogseni, mis toimub praegu rahvuslusega, kui eestlasele öeldakse, et ta ei tohi olla skeptiline oma etnilise antuse ühe- või teistsuguse politiseerimise viisi suhtes.

*

Niisiis – võtta oma identsustest omaks see, mis on avatud vabalt omaks võtmisele, ning loobuda sellest, mis neis on sunduslikku, ja sellest, mida teised kasutavad meie kohustamiseks. Võtta omaks oma identsuste sattumuslikkus. Olla gay samamoodi, nagu ollakse mitte-gay, olla eestlane, nagu ollakse lätlane. Olla vahepealsus ilma valikusunduseta, ilma laigitavuslahtritesse paigutatavuse kohustuseta, ilma kohustuseta olla ideoloogiliselt või poliitiliselt kõnetatud puhtalt oma sattumusliku (bioloogilise või kultuurilise) antuse pärast, ilma kohustuseta neid konverteerida lihtsalt kõnetatavate sihtgruppide lahtritesse. Vähe sellest, ma pole kohustatud neisse lahtritesse kohandama ka oma mõtlemisvõimet. Sest ma olen kordumatu, mul on vaid üks elu, mis ei ole kellegi teise oma. Ainult nii saan ma aktseptida ja respektida teist kordumatut elu ja talle tema vabadust võimaldada.
Olla vahepeal nagu Õnnepalu kirjeldatud agambenlik sõber, lihtsalt jagades teistega oma olemasolu ja kommunikatiivsusvõimet; mitte olla objekt ega vahend. Kui sa asetud laigitavuse turule, siis muutud sa sihtgrupiks, kellel on hind. Keelduda olemast kindlapiiriline sihtgrupp, põigelda transitiivsest, sihtivast kõnetamisest, jääda intransitiivsesse saamisse. Mitte olla sihikul, vaid ühises ruumis. Niipea, kui sa oled pelgalt „sihtgrupp”, oled sa poliitika tarbija, see tähendab kaubalise väärtusega ühik poliitilisel turul, aga mitte enda autor. Aga just siin on iva – olla enda autor, mitte tegelaskuju kellegi teise jutustuses (hea, kui sedagi, sageli võid sa olla vaid koma või jutumärk).
Emantsipatsiooni iva on alal hoida ja teostada inimese võimet iseendast erineda – olla see, kes juba ei olda, kes veel ei olda, kes enam ei olda. Nagu liblikas on Zhuangzi. Nagu Buddha on sitapulk. Vabadust tuleb teostada iseendast erinemise praktika kaudu, sest ei ole mingit fikseeritud asjakorraldust, milles vabadus püsivalt pesitseks. Vabaduses ei olda kohal, temasse alles jõutakse kohale, see jõudmisvõime ongi vabaduse vorm. Sest inimene ise ei ole endas juba kohal, ta pidevalt alles jõuab endasse, ta on „kohe-saan-endaks”.
Kõneleda, ilma et oleks kõnetumiskohustust. Hüljata kogukondlik kamba-pai kogukondliku ühisuse enda nimel, olla lävel, lahtrite vahel, mitte nagu koduloom latris, kes toitub ühesest kambavaimulisest laigitavusest. Tulla laudast välja heinamaale. Mitte „vohh!”, „wow!”, „word!”, „like!”, „sad!”, „love!”, vaid „ahah”, „huvitav”, „ah hoopis nii?”, „kas tõesti?”, „miks mitte?”, „peab mõtlema”, „seleta veel”, lõpmatult, sest me oleme ju lõpmatud.




2.7.17

Ühest teatavast vabadusest

Jalutasin kodulinnajaos ringi ja otsisin kohta, kus saaksin segamatult üht raamatut lugeda – ei leidnudki lõpuks, aga ega ma väga pingsalt ei otsinud ka. Aga tekkis selline mõte:

üks võimalus mõõta vabadust

kui kaugel on
lähim koht vabas õhus,
kus saaksid vähemalt tund aega
häälega endale raamatut ette lugeda,
ilma et peaksid seda
pealtnägijate pärast katkestama?

See ei ole loomulikult vabaduse kui sellise määratlus. See on pilt ühest teatavast vabadusest. Tegelikult pole see isegi selle vabaduse kirjeldus, vaid mudel selle kohta, mida see teatav vabadus sisaldab ja eeldab.
Esiteks – see koht võiks olla ju ka oma tuba; ja hea ongi, kui inimesel on oma tuba, oma kodu, kus ta võib ennast tunda vabalt, teha, mida tahab. Aga päris vabadus on see alles siis, kui ta pole suletud ainult su privaatsfääri – sest kui saaksid vaba olla ainult oma toas, siis oleks sa mingis mõttes ikkagi kinni. Päris vabadus on see, kui ma saan ennast tunda väljaspool oma tuba sama vabalt kui oma toas. Mul on võimalus oma piiratud privaatsfäärist väljuda ja leida endale vabaduse väljaspool seda. Mingi kolmas koht väljaspool privaat- ja avaliku sfääri vastandust.
Vaba õhk – see viitab loodusele: sa oled vaba, kui sa oled mingitki pidi ühenduses loodusega, selle ise kulgeva elustiihiaga. Ja sa oled eriti vaba, kui sa suudad selle ühendada oma inimlikkuse, kultuuriga. Lehekülg, millel on läbisegi kirjatähed ja puulehtede liikuvad varjud ja mille peale puhub tuul, vaba, seintest piiramata õhk – see on üks pilt inimlikust mõtestatud vabadusest.
Raamatu lugemine – see on suhtlus, sotsiaalne tegevus. Aga seejuures on see selline sotsiaalne tegevus, milles pole vahetut teise pilgu või kõnetuse sundivust ega piiravust. Sa suhtled, aga sa oled selles iseenda peremees. Selles on Kirjasõna Vabariigi võlu – kirjasõna on üks suhtluse, sotsiaalsuse vabaduse hoidja, sest võimaldab vormida oma mõtet täiesti ise ja võimaldab ka lugejal selle vastuvõttu täiesti ise suunata. Ei ole vaja kellelegi meeldida, ei ole vaja olla viisakas, lihtsalt kirjuta või loe.
Valjusti lugemine iseendast pole oluline. Oluline on just see, et sa saaks lugeda täiesti nii, nagu parajasti õige tundub. Ses mõttes pole see võrreldav teistele ette lugemisega, sest see oleks juba esinemise olukord. Iva on lugemise sundimatus: seda võib teha mõtlemispausidega, vahelejättudega, valjusti, kas või alasti, kas või tantsides – aga peamine, ilma esinemata, vabana oma persona'st. (Sama kehtib ka kirjutamise kohta.) (Erandiks on väga lähedane inimene, kelle ees sa ei pea esinema ja keda su iseolek tema kõrval ei häiri.)
Lugemine on dialoog iseendaga – ja see on iga muu tõelise dialoogi alus; ainult inimene, kes oskab iseendaga vestelda, endaga vaielda, endale mingeid asju seletada, on suuteline pidama ka teistega sisukat dialoogi, mis ei jää ainult monoloogide vahetamiseks. Ja sisuline dialoog on mõistagi üks vabaduse komponent – ilma dialoogita pole vabadusel lihtsalt ruumi, kus liikuda – sest vabadus on loomult liikuv.
Lugemine ka veel sellepärast, et see on aktiivne tegevus, vaimu aktiivsus. Asi pole selles, et oleks koht, kus ma saaksin segamatult lihtsalt vahtida – kuigi seda on ka vaja. Josef Pieper eristab jõudeaega ja puhkust: puhkus on lihtsalt mittetöötamine, vahepaus pingutuse vahel; jõudeaeg on väljaspool seda vastandust, see on sundimatu vaimselt aktiivne ilma vaevata töö, millest polegi vaja puhata – sest ta kosutab iseenesest. Mõtlev lugemine on jõudeaja üks vorme. (Vaba loov kirjutamine samuti.) Inimene, kel on jõudeaega, on vaba.
Ja loomulikult kuulub selle vabaduse juurde võimalus tulla tagasi – mitte ainult oma tuppa, vaid ka teiste pilgu alla, teistega silmitsi, esinema, vestlema, tegutsema, olema tavamõttes sotsiaalne; tuua see vabadus sealt kaasa, sulatada ta siiagi. Kui seda võimalust poleks, oleks see vabadus vaid pagulase vabadus.


Joseph Farquharson "Summertime"

5.11.16

ei,
seda rahu tuleb sul juua
ärevuse ja ängi anumaist,
sest vaid need olid käepärast,
kui maha voolavat jooki püüdma tõttasid;
sul tuleb kirjutada
mahla ja kujundite asemel
kuivi ja teravaid luuletusi
kartusest, et me ei saagi tuttavaks seal,
kus ollakse mitte lihtsalt meie,
vaid kaks minasügavikku üheskoos
meesnaisena, naismehena,
selles sootus miskis,
mida sa tead ja ei tea, aga siiski tead,
mis sind üha piinab ja samas vabastab
suurest poeesiast, rindadest ja riistast.
sa pead kirjutama
lootusest, et sinu käes on kellegi lunastus,
kartusest, et seda on liiga palju kanda,
hirmust, et sellest jääb ometi väheks,
sest sinu armastus ei kustuta teise kustumisjanu,
aga siis järelikult on sind liiga vähe –
kõik, mis on vähem kui kõikvõimas,
on liiga vähe –
aga kui see on nii, siis kuidas saab sellest
vähest nii väga kinni hoida?
sellesse sõlme sa sõlmud –
nagu oleks veel midagi rohkemat kui
enne hauda leida pisutki hoidmist ja tõde.
kui see juhtub, siis on lihtsalt vedanud.
valu käib sellega kaasas niikuinii.
minagi ei tunne endas seda sooja kosmost, mida sina mu silmis näed,
nii nagu sina ei näe endas seda elu, mida mina su silmis näen,
me oleme vääritud armetud kutsikad enese silmis
ning uhke lõvipaar vastastikku.
kõik see ilus, mis meis on,
püsib koos vastastikusest teineteisesusest,
niikaua, kui meid on (selles elus elude reast, nagu üks meist usub,
ainsas või vähemasti viimases elus, nagu usub teine).
saada endikujuliseks mustaks meeks,
peopesad teineteise laudjatel, tuksuda, plinkida,
ulguda, oielda, kähiseda, unnata, urahtada, hüüatada,
poolihääli hingeldada läbi kõige kaunimate sõnade,
mida suudad ihast ähmase ajuga välja mõelda,
möriseda õrnalt ja madalalt nagu karu.
kas tunda hirmu kuristikupõranda ees,
kuhupoole oled teel, kuid mida sa veel ei näe;
seni, kuni kukud, seni sa ka lendad,
seni võid olla lind, ingel (kas tõesti?),
nool, mille hoog ei vaibu, vaid kiireneb,
sulle vastu vihisev õhk on jumala hingeõhk,
kuristiku seinad sind toetav voolusäng.
soov külvata oma mõnu ja valu tundev keha kõikjale laiali,
jagada seda kõigi teiste magususte ja kibedustega,
hõlmata kogu nende aistingute ja olekute tõde,
ja sealsamas soov korjata seesama keha kokku
ühte pessa kerra ning tiheneda üheks
peaaegu talumatu rahu ja naudingu tuumaks.
olla viimseni täidetud, kogu maailm üsas,
peita end enda eest teise sisse.
ihaldatud ihu, mida su soov sigida lõhki rebestab –
millega sa selle viletsuse tasuda saad –
maitsva kange hommikukohviga,
kaks lusikat kohvipuru,
kaks lusikat suhkrut,
veerand osa piima.
ühel pool igatsused, mis ei saa kunagi tõeks ega teoks
ja mis kannavad sind oma peopesas,
teisal teoks saanud unistused,
mille tõde mahub su pihku kõva koorega pähklina,
ja nende nagu Skylla ja Charybdise vahelt läbi purjetades
õnn, millest sa ei oska unistadagi,
nii et pead õppima loobuma ettevaatlikkusest ja ettenägelikkusest,
loobuma igatseda-oskamisest, unistamisvilumusest,
et ärgata pärastlõunatukastusest rambesse õndsusse,
sest oled näinud unes lund ja teda selle keskel naeratamas.
ja ikkagi ihkame kustuda
ja ikkagi ihkame põleda
ja ikkagi ihkame hävida
ja ikkagi ihkame võrsuda,
muudkui plingime
nagu tuletornid,
kes ei tea, kelle nad karidelt päästavad.


oktoober 2015 – oktoober 2016



22.9.16

tõde


mitte pühitseda tõde, mitte teda kummardada ja ümmardada, mitte katta teda imetluse lämbe tekiga, mitte voltida temast värsside origamisid, mitte pesta temaga hommikuti rituaalselt nägu ja mõtteid, mitte kinkida talle ilusaid õisi ja lõhnavaid lauseid, mitte kodustada teda hardusesse, mitte nõtkutada tema ees alandlikult põlvi. mitte lihvida esialgset sõnastust. ta on hirmus ja süütu. temaga toime tulla, temaga võrdne olla, julgeda teda mitte valitseda, olla talle pesa, kust ta on vaba lahkuma.




.

26.8.16

Mõistatus

Margus Ott rääkis täna Utoopia vestlusel oma lapsepõlve-epifaaniast: ta kõndis toas ringi ja mõtles mõtet „ma olen juba 4-aastane” - tähenduses, et juba nii kaua on elatud, elu on peaaegu juba läbi. Se oli hetk, kui ta sai aru oma olemise ajalisusest, aega piiritletusest (kui ma nüüd õigesti aru saan).
Selliseid fundamentaalseid lapsepõlve-epifaaniaid olen mujalgi kohanud kirjeldatavat: Kõiv räägib „Kolme tamme” lõpus äratundmisest, et „ainult mina olen” ja teised pelgalt on, mitte keegi pole temalt tema olemiseks luba küsinud (just nii ta selle sõnastab); Kaplinski on kirjeldanud, kuidas talle ükskord lapsena jõudis kohale, et „ma olen mina”.
Mul seda minuks-oleku epifaaniat ühe selge hetkena pole meeles, kuigi mäletan end imestavat küll selle üle, et mind on ainult üks ja et ma olen ainus, kes saab tunda seda, mida ma tunnen. Aga üks teine välgusarnase taipamise hetk on küll meeles. Ma küsisin ükskord emalt, et mis siis inimesest saab, kui inimene ära sureb, ja ema vastas midagi nii, et „siis ei ole midagi, siis on tühjus” - ja mul jooksid otsad järsku kokku: see, et inimene on surnud, on seesama, et inimest ei ole enam olemas. Et surnud-olek polegi mingi olek, surm pole sündmus inimese elus, vaid see on inimese puudumine, igasuguse sündmuse võimalikkuse puudumine. Ja ma sain alles siis aru, et ma ei näe oma surnud vanaisa enam mitte kunagi.
Muidugi oleks ema võinud vastata ka (kui tal oleks teistsugune maailmavaade), et siis on igavik või mingi teispoolne olemine või ümbersünd – aga tegelikult vahet polnud, sest see polnudki see, mida ma küsisin. Oluline oli just see, et inimest ei ole pärast surma enam siin ja et elusolekul on piir. Selleni ma oma mäletamist mööda tollal veel ei jõudnud, et see puudutab ju ka mind, ka minu olemine lõpeb ükskord. Ja kui ma järele mõtlen, pole see mulle vist selle iseenda lõplikkuse juures väga sügavalt oluline küsimus – mind ängistab oma surelikkuse juures mitte see, et mind siis enam pole, et ma olen vaid ajutine, vaid see, et mind jäädakse leinama, tuntakse minu puudumise pärast valu. Ja siis veel miski, mis pole äng, vaid mõistatus, ja mis seisneb milleski sellises, et kas on võimalik sellest lõplikkusest (mis on ju teatav raamistatus, piiritletus, seega eeldamisi mingi struktuuriga ja reeglitega asi) „välja arvutada” õiged otsused, õige elamisviis, milles see seisneb, või on see „õigsus” puhta sattumusliku harjumuse küsimus. Kas õige oleks olla võimalikult vähe segav tegur maailma kulgemises ja põhjustada võimalikult vähe kannatusi või oleks õigem toda kulgemist just nimelt nihutada püüda, sest isevool viib kurjuse ja kannatusteni; ja kui, siis mis aspektist nihutada? Kas ma olen hea inimene – ilmselgelt mitte, mitte läbinisti hea, aja jooksul üha vähem hea (üks mu täiskasvanuea alguse sisemisi hämminguid: ma polegi päris hea inimene) – ja kui mitte, siis kas see on paratamatu või olen ma selle eest vastutav? Segane värk, aga jah, see on mõistatus, et kas see lõplikkus, mis on mulle osaks antud, toob kaasa mingi vastutuse, ja kui, siis mille ees, kelle ees? See tuleb vist mingist sellisest tajust, et see surelikkus on minu isiklik surelikkus, see eeldab mingit seotust, minu ja mu elu kui mingi lõpetatud ja struktureeritud – mis asja? no mingi terviku – tähenduslikku suhestatust. Mulle meeldib see Õnnepalu „Mõõdu” lõpus öeldud kreedo: elada on jätta oma väike särav mürk kätte, mis su tappis. Aga see kõlab vahel ka ikkagi kuidagi liiga paatoslikult, tõde ei tohiks olla paatoslik, vaid öeldav möödaminnes suusoojaks (ja kui pagana paatoslikult jälle seegi kõlab).
Ja kui nüüd mõelda, et ehk ongi olemas mingi teispoolne järg või ümbersünnid või mingi vaimumaailm, siis muidugi, see võiks seda pilti avardada, aga mul on ikkagi tunne, et nad ei annaks vastust sellele mõistatusele. See oleks umbes nii, et mul on kujutlus, et ma olen agnostiline selle suhtes, kas Ameerika on olemas, ja siis ma olengi Ameerikas ega kahtle selles enam, maakera teisel poolel tõesti on selline maa olemas – aga see ei seletaks ära seda mõistatust, milleks need mandrid olemas on, milleks on vahemaad nende vahel, oleks vaid lisatehe mõistatuses, mõistatuse laienenud ruum.
Üldistades võib öelda, et see on agnostiline eetiline müstitsism, mida mu mõistatus kehastab. No ja siis? Otsekui aitaks see nimetamine mul märksõnade järgi otsida teaduskirjandust oma mõistatuse lahendamiseks. Vaid elades, elu jooksul, kui tahes kaugele teispoolsusse see ka ei ulatuks (sest ulatus, see tähendab lõplikkus tal on) saan ma vastuse. Kui saan. Kui polegi see mõistatus elamise ase ise, pesa, teokarp, millest väljaspool on tühjus, eimiski.

(Tegelikult ma ju tean vastust. Mõistatus on kookon, kus vastus liblikaks areneb.)

21.8.16

Päevikust - 19.-23. august 1991

25 aastat tagasi olin ma 15-aastane. Pidasin tollal päevikut, mis küll on tagantjärele lugedes igavavõitu, sest see pole tunnete ja üleelamiste päevik, vaid pigem registreeris lihtsalt tegemisi ja käimisi ja mõtteid. Kui 1991. aasta augustis algas Moskvas putš, siis hakkasin 19. augusti õhtul üles märkima olulisemaid asju, mis raadiost öeldi. Öösel võttis valve üle ema, nii et osa neist ülestähendustest on tema tehtud. Olid ärevad päevad, sest mööda Eestit liikusid suured sõjaväekolonnid, millest ei teadnud, mida oodata - sellepärast oligi keegi kogu aeg raadiovalves. Tagantjärele huvitav lugeda kas või ses mõttes, et kuidas see aktuaalsel hetkel raadiot kuulates tundus.



*

19. VIII
Terve öö nägin unes, et oleme väike kamp, kes sõjas sakslaste vastu võitles.Lasin Hitleri maha. Siis luurasime ronge, mis olid küll vene väljanägemisega, aga tegelikult olid seal sakslased.
Aga öösel on Moskvas riigipööre toimunud. Gorbatšovi „tervisliku seisundi tõttu” on asepresident Janajev võtnud endale presidendi ülesanded ja välja kuulutanud erakorralise olukorra 6 kuuks, kõrgeimaks võimuorganiks sai Erakorralise Seisukorra Riiklik Komitee, kuhu kuuluvad Janajev, Pavlov [peaminister], Jazov [kaitseminister], Krjutškov [KGB juht], Pugo [siseminister] jt. NL ÜN [Ülemnõukogu] pole ilmselt asjaga nõus. Riigipööre on tehtud vastu 20. augustit, mis on liidulepingu kehtimahakkamise päev [vt https://et.wikipedia.org/wiki/Suver%C3%A4%C3%A4nsete_Riikide_Liit]. ESRK ei tunnista liidulepingut, aga ÜN ütleb, et see kehtib. Moskva ÜN hoone on tankidest ümber piiratud, õhtul algab tormijooks. Moskvas toimuvad stiihilised miitingud. Venemaa [st Jeltsini juhitud Vene liiduvabariik] ja Ukraina on teatanud oma allumatusest erakorralisele seisukorrale. Ostankino [teletorn] on uue võimu käes, KTV [Kesktelevisioon] II programm ei tööta. Tallinna lennuväljakule on saabunud mitu lennukit [hiljem parandatud: lennuk] dessantlastega. Sadam on suletud.
Riias esimene ohver. Moskvas OMON-i [miilitsa eriüksused] tankid Jeltsini poole. Luhamaal 90 tanketti, 15-20 transportööri, väga rahumeelsed. 20.00, 12 km pikkune kolonn. Tõusis dollar, Saksa mark langes, langesid aktsiad, nafta tõusis. Gorbatšov mitte Krimmis, vaid Moskva läh. Luhama 107 soomusmasinat, 50 veoautot. Eestis palju sõjaväge: õppused.
[20. VIII] 00.30 [sõjaväekolonn] Savernas. Leedu leping Venega. Streik Vorkuta kaevandustes. Jeltsinit toetavad 12 dessantlaste autot Tuulast. Iraak toetab pööret, samuti Aserbaidžaan. Rootsi valmis vastu võtma 10 000 pagulast esialgu. Jeltsin nõuab komitee areteerimist. Käsk Jeltsini areteerimiseks, sõdurid keeldusid. 2 diviisi Jeltsini poolel, Vene ÜN hoonet kaitsevad tankid ja sõjaväelased. Läti parlamendi lähedal automaadilasud. Sõjaväekolonn hargnes Võrus Pärnu ja Tartu poole, osad masinad kraavis. Rünnak raadiole ja TV-le plaanitud 4 ja 6 vahel. 606 290 [ilmselt mingi telefoninumbril, mille kaudu said inimesed raadiole infot saata]. Ei ilmu „Moskovskie novosti”, „Argumentu i faktõ”, ilmuvad „Pravda”, „Trud” ja „Krasnaja zvezda”, ei ilmu „Izvestija”. Leningradi OMON ja siseväed alluvad Leningradi linnavalitsusele, Leningradis ei kehti tsensuur. Vägede sõit 40 km/h. Bush ei tunnista pööret. Prantsusmaa peatas toiduabi, nagu kavatseb kogu Lääs. Palestiina toetab pööret. Kanada külmutas abi ja ei tunnusta uut võimu. Tallinna lennujaamast dessantlased ära viidud, uusi lennukeid ei tule. [Hardo] Aasmäe: riigipöörajad on fantaasiavaesed. Raadio ja TV ümber inimesi palju. Sadam on avatud. Uuel võimul ei lähe kõik sujuvalt, näiteks pressikonverents läks kärbeteta TV-s. Riias TV sõjaväe käes, raadio töötab. Infopimedus suur: Leningradis inimesed ei taibanud, miks tankid tänavail: kas äkki filmivõtted? Üks inglane ajas „Mercedese” tee ette. Läbi Põlva 88 soomusmasinat ja 47 autot Tartu poole, peaks olema juba Tartus.
2.30 Riia raadio vaikis, retranslatsioonijaam hõivati, raadiomaja vaba. Moldaavia ei tunnista uut võimu. 2.40 sõjaväekolonn möödus Tartust, pikkus Tartust Savernani. Hispaania külmutab krediidi NL-le, vaatab üle sõpruslepingu. Janajevi kiri Saksamaale: Saksamaalt tulevad väed ära endise graafiku järgi. Kuuba emigrandid kardavad [mida?]. Tartu poole tulnud kolonnist Kanepisse jäänud 20 tanki ja 12 autot: Valgjärve [telemast]? RR [Rahvarinne] korraldab 16.00 Vabaduse väljakul miitingu. Riias rahulik. USA-s mõned kahtlused, kas pööre pole mitte Gorbatšovi enda poolt korraldatud. Moskva ehitab barrikaade, autodest, trollidest, kolast, miilitsaputkadest. ÜN juures mitu tuhat inimest, 7-10 tanki, 15-20 masinat, Moskva oblasti OMON-lased täies relvis täidavad käsku, sest oblast allub Vene siseministeeriumile, kuulavad „Vabadust”. Valmistatakse süütepudeleid. Ummikud. Punasele väljakule kedagi ei lasta. Venemaal töötavad raadioamatöörid. 3.45 – 83 masinat ja 47 autot Tartust möödunud. Vilniuses hõivati taksopark. Janajevi kiri D. Hurdile [Briti välisminister]. Hiina ütles, et asi on NL siseasi. USA kutsub oma kodanikke mitte sõitma NL-i.
[siitmaalt ema kirjutatud:]
5.00 teated
Sõjakolonn Puurmani kohal, 9 km pikk. Ilmus Molodjož Estonii.
Jeltsinit kaitstakse Moskvas, teismelised langevarjurid, 6 tanki. P-72 tankid laetud lahingumoonaga, politsei kaitseb.
Mõni tuhat inimest Venemaa parlamendi juures. Saadikud ei välju, varunud toitu. Side Jeltsiniga.
Me ei tea sõjakolonni ülesannet, kolonn Paide kohal.
6.00 Öövel:
Palve transpordivalvele, ehk on vahendeid raadiomaja juurde saata, rasket transporti.
Kolonn liigub, on Mäo kolmnurgal. Liigutakse mitmes grupis. Kui sõjaväekolonn jõuab Tallinnasse, peaks tele- ja raadiomaja olema ummistatud raske transpordiga.
6.00 teated
Moskvas kaitsti tankide ja soomustransp. Ülemn. hoonet.
16.00 Vabaduse väljakul RR miiting. Euroopa Ühendus 1,5 miljardit USA dollarit jääb ilmselt saamata. Ševardnadze [NL välisminister]: NL on kodusõja lävel. Gorbatšov peaks esinema televisioonis.
USA valitsuse avaldus: mõistab hukka võimuhaaramise. Toetame Jeltsini üleskutset taastada Gorb. võim. Taunime survet ja jõudu. Oleme jõu kasut. vastu Balti riikides. Ei toeta maj. abi, kui konstit. vast. tegevus jätkub.
6.30 Kiviloo Enno: Mehed traktoritega raadiomaja ees, kutsuvad: Tulge kõik siia. A. Öövel: inimesed, kes te tahate elada EV, peame vastu pidama 2-3 päeva. Rasketehnikat palutakse.
6.45 ÜN koguneb 10.00, RR kutsub kõiki 16.00 Vabaduse väljakule.
On andmeid mitmete väeüksuste üleminekust Jeltsini kaitsele.
Vilniuse taksopark hõivatud.
Läti raadio hõivatud (5.00), 2 haavatut. Läti telegraaf hõivatud.
6.52 Lennuliiklus plaanipärane. Tbilisi lennuk tulemata. Praamiliikluse ja reisilaevadega on kõik korras.
7.00 ajalehtedes eilne sündmus. Vene liberaaldem.-st „Postimees”: Žirinovski 1920. aastate Saksa natsionalism.
7.15 Viimane tund. Leedu ÜN-s sõjaväelasi vähem. Lätis 5.00 tugev tulistamine, 2 haavatut. Raadio, telegraaf, kaugejaam allutatud. Järva-Jõgeva maakonna piiril kolonn liigub Tallinna suunas.
7.30 Inglise lehed analüüsivad Gorbatšovi tegevust.
Versioonid: Oli nähtud, kuidas läks lennukisse. G. toodi Moskvasse, et alla kirjutaks [võimust loobumisele?], ta ei kirjutanud, viidi Krimmi tagasi.
7.45 Sõjakolonn liigub Tallinna suunas.
9.00
7.45 oli kolonn 60 km kaugusel Tln-st.
9.45 ilmselt jõuavad Tln-sse.
Äsja: 30 km Tln-st, 11 autot, 44 tanki. Mõned tankid kõrvale pöördunud, ei tea kuhu.
„Pravdas” komitee pöördumine rahva poole. Ott Kool: maainimene – talvine toit tema mure. Talv tuleb karm. Välisabile ei saa loota. Pole välistatud öised süütamised, vararikkumised, et sõjaväel oleks võimalik sekkuda.
10.50 kodanikuallumatusest „Postimehe” vahendusel
mitte täita korraldusi
alluda juhul, kui oht elule
dokumentatsioon õigesse kohta
pidage meeles – sõjaväelased on käsutäitjad
tunnussümboliks EV kõikjal
Moskvas langesid naised sõdurite kaela, noored sõdurid puhkesid nutma.
11.00 uudised
9.50 2 km sõjakolonn Tln. piirist, 5 km lennujaamast. 66 tanketi, 40 autot. Polkovnik intervjuud ei anna. Tln. garnisoni esindajat oodatakse. Linnavolikogu andis [sõjaväelastele] üle Jeltsini avalduse. Kolonn seisis 9.50-11.00
Sahhalini, Kamtšatka, Magadani obl. teatasid – lojaalsed uuele võimule.
Sõjaväekolonn liigub Tln. poole Assakul.
[siitsaadik jälle minu märkmed]
11.17 Vene valitsus nõudis NL ÜN esimehelt Lukjanovilt korraldada kohtumine Gorbatšoviga ja teha kindlaks tema tervislik seisukord, saata laiali komitee. Jeltsini ukaas komitee suhtes.
11.30 Sõjaväelastel korraldus sõita Tallinnasse, neil pole mingit infot, Jeltsini ja Sobtšaki [tollane Leningradi linnapea] paberid võtsid neid tõsiseks. Tallinnas jäävad puhkama. Nad ei tea, mis nad peavad tegema. Nad pole häälestatud halvasti. Väed on Eestis ja kes neid enam siit välja saab.
11.45 Ida-Viru Kaitseliit kogub oma mehi. Rootsi Raadio: tel. 784 72 64 (Stockholmis), 784 72 65, 784 72 66, fax 6676283. Ajad ja lained: 21.30 6000 mHz 49 m, 1179 kHz 254 m. 22.30 ULL 49 m. Vaba Euroopa: tel (München) (8 104989) 21 02 2334, 21 02 2326, 21 02 2328 (magn) 296250, 21 02 2326, (uudised) 21023605, fax 21022335, 298713, telex 52 39 04 (Mail to: Ilves).
12.00 RR kutsub üles Vabariiki välja kuulutama. AK erisaade 13.00. Lääne press räägib Gorbatšovist. ÜN arutab riigieelarvet. 18.00 ÜN erinõupidamine. Vaimulik Rein Õunapuu kutsub Jumala juurde. See oleks nõidus, kui paluksime seda, mida ise tahame. „Kes ei julge seista tankide ette, tulge kirikusse.” Lahingumasinaid 70, autosid 40 liiguvad Tallinna poole. Rahvas on osades kohtades kolonni vastas. Tallinna lähistel ummik. Liiguvad Tondile, Koplisse ja „Dvigateli”. Moskvas topiti tankitorud lilli täis. Areteeriti Gratšov, kes olevat kutsunud väeosad Tuulast [Gratšov oli NL õhudessantvägede juhataja, kes algul tõi riigipöörajate käsul Tuula dessantdiviisi Moskvasse, kuid seejärel läks Jeltsini poole üle; areteerimisuudis oli ilmselt ennatlik või ekslik].
12.30 Kolonn jõudnud Tallinnasse. Tallinn-Tartu maantee teekate kohati rikutud. Praami- ja rongiliiklus normaalne.
12.55 TKL koguneb homme. [Töökollektiivide Liit oli Ülo Nugise juhitud ja Rahvarinde n-ö spin-off'ina loodud ettevõtteid koondav poliitiline liikumine.]
13.00 Viljandi maanteelt Tartusse 20 masinat. Sõjaväel Tallinnas mingit käsku pole. ULL 69,26 mHz, see on Tartu lokaalraadio, 400-500 m. Gorbatšov olevat Sevastopolis arestis. Leningradi lähistel suured väeüksused. Leningradi sadama lootsid streigivad. Eesti ÜN-sse on kutsutud ka Kelam ja Tarto. Sõjavägi olevat ütlenud, et said käsu tulla likvideerima loodusõnnetust. Eestis on raadio ja TV puutumata, Lätis-Leedus mitte. Vilniuses rahulik öö, USA mõistab pöörde ametlikult hukka. AK 15, 18, 20, 21.30 ja 23. 16.00 on otseülekanne Vabaduse väljakult.
49,17 m, 31,6 m Ameerika Hääl 18.30, 25,3 m, 31,5 m, 41,4 m, 20.00 41,3 m, 19,4 m, 25,7 m. Vaba Euroopa 21.00, 24.00. Stockholmi kood 8-10-46-8, Soome kood 8-10-358(0)
14.00 Läti parlament vallutatud.
15.00 L. Merele, Saudargasele [Leedu välisminister] ja D. Ivansile [Läti parlamendi aseesimees] on antud õigus moodustada valitsused eksiilis erakorralisel juhul. Tankid pole Leningradi vaatamata käsule sisenenud. Eile oli Keila väeosa lahinguvalmiduses nr 1. Vene A/Ü juhid kohtusid Lukjanoviga. Gorbatšov siiski Krimmis. Lukjanov kahevahel: Ukraina ja Kasahstan on komitee vastu. Moskvas olevat osad sõdurid tankidest lahkunud ja pargipinkidele magama läinud. Viljandi [kohaliku sõjaväeosa] 2 masinat Tartus. Moskvas miiting 10-15 000 inimest. Moskva oblasti tööstusettevõtete üldstreik, 2/3 sõjaväest Jeltsini poolel. Ajalehtede esileheküljel valge laik. Raadio kaitsjaile jagatakse Viimsi farmeri poolt piima.
16.00 RR miiting. Kutsutakse homme streikima.
19.00 Savisaar: Gorbatšov keeldus alla kirjutamast võimust loobumise dokumendile, arreteeriti Moskva lennuväljal koos pere ja kaitsega ja viibib praegu Moskva lähedal suvilas. 115 kHz Moskva raadio.
23.02 võeti vastu otsus Eesti iseseisvuse kohta!!!

21.VIII
19.00 TV oli armee kontrolli all 4.15-19.00 [st sõjavägi piiras sel ajal teletorni], Savisaar ja Rüütel pidasid läbirääkimisi. Jazovi enesetapp. Komitee arreteeritud? Volski helistas Gorbatšovile [Volski oli üks demokraatliku tiiva poliitikuist, ilmselt viitas see nende lähenemisele Gorbatšovile pärast putši]. Vene TV töötab jälle, KTV näitas NL Julgeolekunõukogu pressikonverentsi. I. Silajev [Vene peaminister] sõitis Jaltasse, et tuua Gorbatšov Moskvasse. Prokurör alustas Komitee vastu kriminaalasja.
Sõjavägi on Eestist lahkumas. Täna käisin linnas. Kolooniast [noortevanglast] põgenesid 2 poissi ära, politseinikud ajasid neid püstolitega taga. Raamatukogust tõin Jesseninit.

22.VIII
Käisime emaga tema klassi laudu värvimas. Moskvas oli Gorbatšovi pressikonverents.

23.VIII
Käib vallandamine ja arreteerimine, järjekordne karistusaktsioon, igaüks, kes mingil moel on olnud riigipöörajate poolt. Pihkvast on tellitud 250 000 käerauda, 12 miljoni rubla väärtuses. Aga Vilniusest Tallinnani süüdati õhtul Balti tee lõkked. Gorbatšov on praegu päris üksi, lähim, kellele tal toetuda, on Jeltsin. Venemaal keelati Vene KP [kommunistlik partei].
„Usk ei sünni imest, vaid ime sünnib usust.” - Kesktelevisioon, „Ikoonikunstist”



.

7.6.16

Wallace Stevens - Kolmteist viisi vaadata musträstast


Wallace Stevens
KOLMTEIST VIISI VAADATA MUSTRÄSTAST

I
Kahekümne lumise mäe vahel
ainus liikuv asi
oli musträsta silm.

II
Ma olin kolme meelt
nagu puu,
mille võras on kolm musträstast.

III
Musträstas keerles sügistuultes.
See oli väike osa pantomiimist.

IV
Mees ja naine
on üks.
Mees ja naine ja musträstas
on üks.

V
Ma ei tea, kumba eelistada,
käänete ilu
või vihjete ilu,
musträsta vilistamist
või seda, mis kohe pärast.

VI
Jääpurikad täitsid pika akna
rohmaka klaasiga.
Musträsta vari
läbis seda, siia ja sinna.
See meeleolu
leidis selles varjus
dešifreerimatu põhjuse.

VII
Oo Haddami kõhnad mehed,
miks te kujutate ette kuldseid linde?
Miks te ei näe, kuidas musträstas
kõnnib ümber teie läheduses
olevate naiste jalgade?

VIII
Ma tean õilsaid rõhke
ja kirkaid, vastupandamatuid rütme;
kuid ma tean ka seda,
et musträstas on segatud
sellesse, mida ma tean.

IX
Kui musträstas lendas silmaulatusest välja,
märkis see paljudest
ühe ringi piiri.

X
Nähes musträstaid
lendamas rohelises valguses
isegi eufoonia libud
hakkaksid kimedalt karjuma.

XI
Ta sõitis üle Connecticuti
klaastõllas.
Ükskord läbistas teda hirm,
kuna ta nägi valesti,
nagu oleks tema ekipaaži vari
musträstad.

XII
Jõgi liigub.
Ilmselt lendab musträstas.

XIII
Kogu pärastlõuna oli õhtu.
Sadas lund
ja lumi oli sadama hakkamas.
Musträstas istus
seedriharudel.




Haddam on linn Connecticutis. 

Originaal "Thirteen Ways of Looking at a Blackbird" on näiteks siin.


Selle tsükli on eesti keelde varem tõlkinud Andres Ehin (ilmunud ajalehes Kultuurimaa 26. märtsil 1997), kuid tema versioonid on kohati üsna vabad: